Närvisüsteemi struktuur
Sünonüümid
Aju, kesknärvisüsteem, närvid, närvikiud
Inglise: närvisüsteem
Peenkudede struktuur (histoloogia)
Närvisüsteem koosneb peamiselt närvikoest. Siia kuuluvad närvirakud või ganglionirakud (= neuronid; need on närvikoe kõige olulisem osa; siin tekib närviline ergastus, tegevuspotentsiaal), närvikiud (mis seda ergastust edastavad) ja neuroglia (= gliiarakud. Need on otseselt seotud närviprotsessidega, neil pole midagi teha, kuid neil on peamiselt toetavad, toitvad ja isoleerivad funktsioonid).
Palja silmaga (= makroskoopiliselt) võib näha närvikoe hall aine (Substantia grisea) ja valge aine (Substantia alba) alajaotus. Hall aine koosneb reeglina närvirakkude kehadest, mis tunduvad tumedamad, samas kui valge aine näib valge, kuna see sisaldab peamiselt rasvast müeliini: sellest nad koosnevad Medullaarsed kestadkes on soosinud närvirakkude kiude, mis Aksonid, ümbrik.
Ajus (Peaaju ja väikeaju) hall aine asub väljaspool ja moodustab Ajukoor (ajukoor) ajal, kui valge aine on sees. Ainult üksikud närvirakkude klastrid, nn Põhivaldkonnadmoodustavad selle kiudvõrgu keskel endiselt üksikud halli aine saared. Seljaajus on seevastu medulla närvikiud ja seega valge aine väljaspool, hall aine aga seestpoolt ja ümbritseb keskkanalit.
struktuur
Närvisüsteem on jagatud kaheks peamiseks osakonnaks:
- tserebrospinaalne närvisüsteem ja
- autonoomne närvisüsteem.
Tserebrospinaalne närvisüsteem on nimetatud selle kahe keskorgani järgi:
- aju (= ladina väikeaju) ja
- seljaaju (= ladina medulla spinalis).
See reguleerib meie suhteid keskkonnaga ("keskkonna närvisüsteem") ja puutub kokku "väljastpoolt", absorbeerides sellest keskkonnast pärit stiimuleid, töödeldes neid ja reageerides neile asjakohaselt. Seda nimetatakse ka somaatiliseks närvisüsteemiks (soma = keha) ja see allub tavaliselt meelevaldsusele: algatame liikumise, nt tõstame käe, võitleme või põgeneme ohu tuvastamisel või suhtleme.
Tserebrospinaalnärvisüsteemi võib omakorda jagada kesk- ja perifeerseks närvisüsteemiks. Mõlemad on aga sidusa süsteemi osad, funktsionaalne üksus.
Kesknärvisüsteem (CNS) koosneb aju ja seljaaju keskorganitest ning sarnaneb "lülitusseadmega", samas kui perifeerne närvisüsteem (PNS) sisaldab kõiki aju- ja seljaaju närve koos ganglionidega (närvirakkude kollektsioonid), st põhimõtteliselt kõik alates juhtivatest keskjuhtmetest ja keskjooneni koos kõigi nende harude ja harudega ning meenutab seega "sabaüksust".
Autonoomne närvisüsteem kontrollib ja reguleerib meie siseorganite ja näärmete tegevust ning koordineerib mõistlikult kõiki elutähtsaid ja enamasti teadvustamata protsesse, nt:
- Toidu seedimine
- hingamine või
- paljunemist
(= vegetatiivsed funktsioonid; seetõttu nimetatakse autonoomset närvisüsteemi ka vegetatiivseks närvisüsteemiks).
See närvisüsteem on autonoomne, kuna need protsessid välistavad meie meelevaldse kontrolli ja alluvad nende enda seadustele - need toimivad ka näiteks teadvuseta olekus.
Autonoomne närvisüsteem koosneb kolmest funktsionaalsest osast: sümpaatiline ja parasümpaatiline, mis vastanduvad üksteisele, ja intramuraalne süsteem (soole närvipõimik).
Tserebrospinaalne ja autonoomne närvisüsteem ei toimi üksteisest sõltumatult, vaid on seotud tähendusliku üksuse moodustamiseks.
Näitena võib olla lugu kiviaja inimesi hirmutavast metsloomast: tserebrospinaalnärvisüsteem tunneb ohtu (silmad näevad metslooma, aju hindab teda suuremaks ja tugevamaks ning olukorda potentsiaalselt eluohtlikuks), mispeale algavad autonoomne närvisüsteem kohe kõik ellujäämiseks vajalikud kehafunktsioonid: õpilased laienevad, lihased on verega paremini varustatud, vererõhk, hingamine ja pulss suurenevad, seedetrakti funktsioonid aga vähenevad (suukuivus) . Kiviaja inimene võib nüüd võidelda või põgeneda ("võitle või põgene").
Täna kohtame metsloomi harva, kuid stressirohked või hirmu tekitavad olukorrad põhjustavad siiski samu füüsilisi reaktsioone: liiklusõnnetus, loeng kokkutulnud meeskonna ees.
