Liikumisõpetus

Sünonüümid kõige laiemas tähenduses

Treenige lasteaias, treenige koolieelses eas, harjutuste koordineerimine

sissejuhatus

Järgmist teavet kasutatakse väikelaste, väikelaste ja koolieelikute liikumise arendamiseks.
Selles vanuses tuleb liikumine lapsepõlves liikumisest selgelt eristuda. Liikumisõppe eesmärk on iseseisvus ja lapse sotsiaalse käitumise julgustamine. Keskendutakse enesekompetentsile, ametialasele kompetentsile ja sotsiaalsele kompetentsile. Arvesse tuleb võtta järgmisi didaktilisi põhimõtteid:

• Lapse sobivus
• avatus
• Vabatahtlikkus
• Valikud
• Kogemustele orienteeritud
• Isetegevus

Lisaks koordinatsioonioskuste arendamisele peaksid väikelapsed koguma kehakogemusi, eneseteadlikkust, sensoorseid kogemusi, sotsiaalseid kogemusi ja materiaalseid kogemusi.

Metoodika ja tegelemine väikeste lastega

Tööülesanded tuleb alati seada lastesõbralikult. Lastel ei tohi tekkida tunnet, et nad on ülesandest üle koormatud.
Sõltumatu katsetamine peab viima lahenduseni, et lastel tekiks tunne, et nad on ülesande ise lahendanud. Põhimõtteliselt seisneb see keskkonna tajumise ja parandamises, pealiskaudselt keskkonna tajumises ja koos mängitavate lastega suunatud koostöö koolitustes.
Eriti soovitatav on liikumismaastik, kus väikelapsed saavad väljendada oma loovust ja kujutlusvõimet. Iseseisvus, algatusvõime ja koostööaldis käitumine on spetsiaalselt koolitatud. Väikelapsed peaksid liikumismaastikule alati oma ideed viima. Vahendusmeetod peaks toimuma peamiselt selles vanuses laste hooldamisel.Õpetav ja õpetlik käitumine ainult siis, kui lapsed tahavad selgesõnaliselt mõnda oskust õppida. Selle tulemuseks on järgmised kehalise kasvatuse kujundamise põhimõtted:

1. Mõõtke liikumise uudiste sisu
2. Provotseerida kohanemisnähtusi
3. Ülesannete ja raskusastmete muutmine
4. Kasutage soodsaid tingimusi ära
5. Siduge mäng eesmärgiga
6. Planeerige ja valmistage ette avatult, kuid jätke ruumi laste ideedele ja soovidele
7. Proovimine ja juhendatud praktika peaksid toimuma vaheldumisi

Võimaluse korral peaks paigutamine toimuma alati vanuse heterogeensetes klassirühmades, et nooremad lapsed saaksid vanematelt õppida ja vanemad lapsed abistaksid nooremaid. Lisaks vabastatakse vanemad lapsed konkurentsisurvest. Autoritaarset või laissez-fair-tüüpi kasvatusstiili tuleks iga hinna eest vältida. Sotsiaalselt integreeriv kasvatusstiil stimuleerib seevastu laste loovust. Õpetaja peaks suhtuma lastesse lugupidavalt ja arvestavalt. Otsustamatu ja mitte suunamine on väikeste laste kasvatamise eeltingimus.

Samuti võib see teema teid huvitada: Liikumisteooria

Kehaline kasvatus varases lapsepõlves

Kehaline kasvatus on eriti kasulik lastele varajases lapsepõlves.
Motoorikat ja peenmotoorikat õpitakse mitme aasta jooksul, seetõttu on oluline hinnata arengutaseme taset ja seda vastavalt edendada. Lisaks motoorsetele oskustele arendavad lapsed oma sensoorseid võimeid ka varases lapsepõlves; neile on kasuks harjutused, mis käsitlevad erinevaid valdkondi, nagu nägemine, kuulmine ja tunne.
Lastearstid saavad varases lapseeas vanuse ja arengustaatuse põhjal kindlaks teha kõik arenguhäired, nii motoorsed kui ka neuroloogilised kõrvalekalded. On viiteid selle kohta, millised oskused on teatud vanuses juba omandatud, kuid see on ka individuaalne protsess, sõltuvalt dispositsioonist ja toetamisest.

See teema võib teile ka huvi pakkuda: U eksamid

Sotsiaalne ja kognitiivne areng

Reeglite mõistmine, sotsiaalne tundlikkus kui ka pettumust sallivus, koostöö ja arvestamine on üks peamisi sotsiaalseid kvalifikatsioone, mis kehalise kasvatuse ajal tuleks saavutada.
Siiski puutub koolitaja sotsiaalhariduses kokku mitme vanusega seotud probleemiga. Alla 3-aastased imikud võtavad vastu kõiki, kes nendega mängivad. Väikesed lapsed ei tee ise sõpru enne, kui nad on 3-aastased. 3-4-aastaselt ei saa lapsed veel ennast teiste kingadesse panna. Tundeid tunnustatakse, kuid põhjus pole selles. Ainult alates 6. eluaastast on lapsed võimelised teiste tundeid ja reaktsioone ette nägema ning oma tegevust vastavalt kohandama.
Koolitaja peaks hariduses arvestama järgmiste punktidega. Lapsi ei tohiks otsuste tegemisel suunata, vaid tuleb hoolitseda selle eest, et laste käitumine oleks õiglane ja sobiv. Sekkumist tuleks tunnustada ja see ei tohiks toimuda liiga kiiresti, lastele tuleb anda võimalus iseseisvalt probleeme lahendada, et omandada sellised sotsiaalseid oskusi nagu empaatia ja arvestamine.

Motoorne areng

Alates sünnist on väikelastel kaasasündinud refleksid. Esimesel eluaastal (imikueas) areneb suunatud haaramine, püstine kehahoiak ja iseseisev liikumine. Selles vanuses õpivad lapsed kõige paremini.
Arengusuund edeneb tsefalokaudaal ja proksimodaalne. 2.-3. Eluaastal arendatakse välja liikumise põhilised vormid jooksmisel ja kõndimisel. Sensoorseid stiimuleid tajutakse diferentseeritult. Kuid liigutused on ikkagi hüpertooniline lihaspinge (ebaökonoomne) märgitud. Eelkoolieas (4–6-aastased) täpsustatakse liikumise põhivorme, liigutusi saab esmakordselt kombineerida. Tähelepanu ulatus suureneb, janu teadmiste, mängu ja treenimise järele suureneb.

Veel selle kohta: Motoorika õppimine

Hasartmängude tähtsus

Liikumishariduses tehakse vahet järgmistel mängudel.

• Liikumismängud (õppige lõbutsemise ajal)
• Mängumaa laste kogemusterritooriumilt (tooge oma kogemus)
• Taktiilse tajumisega mängud (edenda keele arengut)
• Üldine mänguolukord (verbaalne või mitteverbaalne)
• Mängureeglite arutelu (hääldus, sõnavara laiendamine, grammatika)
• Keelemängud (julgusta rääkimist)
• Laste laulumängud (muusika, liikumise ja keele ühendamine)

Mängu aspekt on mängu eesmärk omaette, millel on arvukalt positiivseid kõrvalmõjusid. Lapsed õpivad mängides, kuid mängivad siiski rõõmu pärast. See puudutab uute olukordadega tutvumist. Stimuleeritakse ja julgustatakse loovust ja kujutlusvõimet.

BUHLER ja SCHENK-DANZIGER eristavad järgmist:

1. Funktsionaalsed mängud (0–2 aastat, avasta oma keha)
2. Ehitusmängud (2-4 aastat, toodete loomine, kavandamine, kombineerimine)
3. Ilukirjanduslikud ja illusioonimängud (2–4 aastat, stimuleerivad kujutlusvõimet)
4. Rollimäng (4-6 aastat, seiklus- ja fantaasiarollid, etendusmäng)
5. Reeglite mängud (alates 5. eluaastast, fikseeritud reeglid, kord, järjepidevus, sotsiaalne käitumine)

Liikumisõpetus lasteaias

Lasteaias mängib olulist rolli liikumisõpetus. See hõlmab ka treenimismotivatsiooni edendamist. Lapsed peaksid tugevdama oma motoorseid oskusi ja nautima liikumist, mis võib täiskasvanu eas rasvumise arengut takistada. Kehalise kasvatuse kaudu tutvub laps oma keha ja keskkonnaga ning rühmategevused edendavad sotsiaalseid oskusi.

Koolieelsete laste kehalise aktiivsuse edendamiseks on olemas erinevaid projekte ja algatusi. Lastesõbralikud treenimisruumid, parimal juhul igapäevased treeninguajad ja kvalifitseeritud õpetajate kasutamine on põhitähtsad. Lisaks õpetajatele peaksid lapsevanemad jälgima ja julgustama ka laste liikumisharjumusi. Lisaks kehalisele kasvatusele tuleks õppida ka tervislikke toitumisharjumusi. Varases lapsepõlves õpitud käitumine kujundab märkimisväärselt täiskasvanuelu.

Loe teema kohta lähemalt: Motoorika õppimine

Liikumisõpetus lasteaias

Päevakeskuses, kus lapsed veedavad suure osa oma päevast, tuleks rõhku panna kehalisele kasvatusele. Ühised treenimisajad, juhendatavad mängud ja rühmatreeningud edendavad individuaalset treeningkäitumist ja tugevdavad sotsiaalseid oskusi. Motoorsed oskused on välja arendatud, lapsed kogevad liikumist mänguliste elementide kaudu lõbusa tegevusena ja on motiveeritud.

Füsioteraapia liikumisõpetus

Liikumisõpetus on füsioterapeutide teoreetilise ja praktilise koolituse keskne komponent. Lisaks spetsiaalsele liikumisharidusele füsioteraapia kontekstis sisaldab sisu ka rütmilisi ja muusikalisi aspekte. Füsioteraapia liikumisõpetus on kohandatud sihtrühmale, enamasti taastusravi saavatele patsientidele. Igapäevaste funktsioonide (ümber) õppimine on siin peamine eesmärk.

Loe teema kohta lähemalt: füsioteraapia

Tüüpilised harjutused

Liikumishariduse jaoks on arvukalt harjutusi ja ideid. Oluline on leida rühmale eakohased harjutused. Lastele on eriti oluline luua keskkond, kus oleks lihtne liikuda ja mis on ennekõike turvaline, ning ka õpetajaid tuleks koolitada esmaabi andmisel. Soojendusseade tuleb eelnevalt paigaldada. Ennekõike peaks kehaline kasvatus olema mitmekesine ja motiveeriv.

Kehalise kasvatuse klassikaliste ühikute hulka kuuluvad jooksumängud, püüdmismängud ja kihlveomängud. Kasutada võib ka selliseid elemente nagu pallid või õhupallid. Lisaks üld- ja peenmotoorika tugevdamisele mängib rolli ka sensoorsete oskuste arendamine. Mängus saab kasutada näiteks trummi või kella. Tantsumängud julgustavad taktitunnet. Puudutustunnet saab uurida näiteks puudutatult erinevalt täidetud kottidega. Tasakaaluharjutused, näiteks koos võlulauaga, edendavad asenditunnet ja liikumist.