Piiriliini sündroom - teave sugulaste kohta

sissejuhatus

Piiriliini sündroom on terve rida erinevaid sümptomeid, mida saab grupeerida piiritüüpi isiksusehäireteks. Patsiendid on sageli väga impulsiivne ja enamasti on Inimestevaheliste kontaktide häired. Lisaks varieeruma Meeleolu nagu ka seda Enesepilt sageli tugev. Seetõttu on piiriülese sündroomiga raske leppida mitte ainult patsiendil, vaid ka sugulastel. Sellepärast on see oluline Patsientide sugulased piiripealse sündroomiga abi saada ka.

Põhjused / kes on süüdi?

Piirisündroom on isiksusehäire, mis on põhjustatud mitmesugustest teguritest. Patsiendi paremaks mõistmiseks on oluline, et paljud sugulased teaksid kuidas tekkis piirisündroom ja mis on selle põhjused. Oluline on teada, et selle põhjust ei ole kindlalt selgitatud ja seega eeldatakse mitmesuguseid tegureid, mis võiksid kaasa aidata piirisündroomi väljakujunemisele. Ikka lööb Sugulased pole süüdi haiguse ajal ja sugulast ei tohiks pidada vastutavaks tõsiasja eest, et tema laps, õde või vend või vanem põevad piirisündroomi.

Oluline tegur on see geneetiline komponent. On suhteliselt kindel, et lastel, kelle vanemad olid emotsionaalselt ebastabiilsed, on nende emotsionaalses käitumises teatav ebastabiilsus. Siiski on raske öelda, kas seda õpiti või päriti geneetiliselt, kuid arvatakse, et sellel on geneetiline komponent. Mõned psühhoanalüütikud väidavad siiski, et Keskkonnamõjud on ülioluline, et lapsel areneb piirisündroom. Kui lapsepõlves toimub seksuaalset väärkohtlemist või muid rünnakuid või vägivallaakte, võib see põhjustada lapsel piirisündroomi tekkimist. Sellepärast on pärast seda oluline traumaatilised sündmused sugulased ja nende lapsed käivad adekvaatses ravis, et vältida lapse piiriliku sündroomi teket. Enamik piirisündroomiga patsiente on pärit kaootilised ja ebastabiilsed peresuhted või välja lülitatud hooletud peresuhted.

Seetõttu on oluline, et sugulased püüaksid välja töötada stabiilse pereelu, et neutraliseerida piirisündroomi arengut. See ei tähenda mingil juhul seda, et lähedane on süüdi, kui lapsel areneb piirisündroom just seetõttu, et armastatu on lahutatud või elab vahel pisut kaootilist elu. Eelkõige on oluline omada emotsionaalselt stabiilset taset, mida edastatakse armastuse ja üksteise eest hoolitsemise kaudu. Siiski on ka lapsi, kes näivad olevat pärit õnnelikest peredest ja neil areneb ikkagi piirisündroom, mis tundub siis sugulastele väga keeruline, kuna nad ei tea, mis vaimuhaigust põhjustab. Seetõttu on oluline, et sugulased ei määraks end teistele süüdi ega näitaks neile näppu ega otsiks teistele süüd.

Sümptomid -> mis on piiripealne ja kuidas sellega toime tulla.

Piiri sündroomiga patsiendi mõistmiseks sugulasena peaks olema jämedalt teada, mis patsiendil toimub ja kuidas ta end tunneb. Muidugi ei saa seda seostada iga patsiendi tehtud toiminguga, kuid kui pereliikmel on umbkaudne ettekujutus sellest, mida piirisündroom tähendab mõjutatud isiku jaoks, võivad nad olla palju kaastundlikumadempaatilisem) suhelda patsiendiga ja mõista, et piiriülese patsiendi sugulasena on ta vahel jõuetu.

Piirisündroomiga patsientidel on tavaliselt väga madal enesehinnang ja nad tajuvad end olevat väga moonutatud. See võib viia tõsiasjani, et nad teevad endale haiget või et järgmisel hetkel on neil endast täiesti liialdatud pilt. Neid identiteedihäireid on piiriüleste patsientide sugulastel sageli raske taluda, eriti kui patsient teeb midagi endaga, näiteks kraabib oma käsivarre või reie väikeste lõikudega. Ka äkiline tugev agressioon või tugevad hirmud võivad sugulasi häirima panna ja viia nende võimeteni näidata Bordeline'i häirega patsiendil üha vähem mõistmist. Kuna paljudel patsientidel tekivad need sümptomid esmakordselt puberteedieas, on vanematel sageli raske vahet teha, mis võib lükata puberteedieas ja millal professionaalne abi tuleks otsida.

Piiriala patsiendi sugulasena on oluline käsitleda sümptomeid avatult ja lugupidavalt. Piirisündroom on psüühiline haigus, mis vajab täpselt sama palju tegevust kui näiteks kõrge vererõhk. Siiski on oluline teada, et erinevalt näiteks kõrge vererõhust piiriliku sündroomi täielik ravi puudub annab. Sellegipoolest saavad patsiendid õppida haigusega toime tulema ja sellega haarama, et sugulastel pole keeruline elada piiripealse sündroomiga patsiendiga. Sellegipoolest tuleks patsiendina ja pereliikmena endale meelde tuletada, et piiripealse sündroomi ravi ei parane vaid mõne tabletiga, vaid et see on üks pikk protsess tegutsedes nõuavad patsient ja sugulased palju jõudu. Seetõttu on alati oluline suhelda avatult üksteisega ning ennekõike peaksid sugulased meeles pidama, et ka neil on vajadusi ja nad võivad teatud olukordades rabada. Siin on palju abi, kui piirisündroomiga patsiendi lähedased otsivad ka psühholoogilist või psühhiaatrilist abi.

Mida saate sugulasena teha?

Piirisündroomiga patsiendi sugulasena on inimesel sageli tunne, et saab ainult abitult seista. Paljud olukorrad rabavad teid ja kardate, et patsient ei muutu jälle "normaalseks". Sugulasena on seetõttu oluline abi otsida. Parim on siin psühholoogi abi, kuna ta on selles Juturavi on hästi koolitatud ja oskab anda olulist nõu. Ka Eneseabirühmad või foorumid võib olla väga kasulik.

Sama oluline on aga see et mitte oma elu unustada ja enda jaoks korra läbi mõelda. Sugulane, kes toetab alati piirisündroomiga patsienti ja on alati kõige eest hoolitsev on optimaalne abi ei enda ega patsiendi jaoks. Äärmiselt oluline on ka mitte reageerida patsiendile hüsteeriliselt ega paanikas, isegi kui patsient ise kriimustab. Siinkohal on oluline tegutseda väga ratsionaalselt ja saata patsient ainult arsti juurde, kes ravib haavu. Seejärel peaks psühhiaater koos patsiendiga analüüsima, kuidas see oleks võinud selleni jõuda, kuid see pole pereliikme kohustus. Sugulaste jaoks on oluline alati rahulik olla ja mitte paanikasse jääda, isegi kui see on keeruline. Samal ajal tuleks tõsiselt võtta ka patsiendi sümptomeid. Hiljemalt ... kui Patsient korduvalt sügavaid lõikeid vms lisab või isegi alates Enesetapu mõtted Teatatud on, et psühhiaatri abi tuleks viivitamatult otsida palatis asuvas haiglas, kus patsienti ravitakse ja jälgitakse pikema aja jooksul. Siin võib see aidata ka sugulasena mõne vestlusega patsiendiga kaasas käia, kuna see võimaldab probleemi paremini mõista.

Samuti on oluline teada, et see olemas on korduvalt sümptomite halvenemiseni, nn Relapsi, tuleb. Oluline on mitte seostada patsiendi käitumist iseendaga. Pigem peavad bordeline sündroomiga patsiendi sugulased endale ikka ja jälle teadvustama, et agressioon või liialdatud hirmud on haiguse osa ning sugulasena tuleks proovida mõista neid patsiendi emotsioone ja mitte neid ratsionaliseerida.

Sellegipoolest peaksite sugulasena suutma lubada ka negatiivseid emotsioone ja tunnistama, et mõnikord ei tea te lihtsalt, mida edasi teha. Siinkohal on oluline, et saavutaksite ise ka distantsi. Iga patsient vastutab enda eest, see kehtib eriti vaimuhaiguste kohta. Sugulased peavad teadma, et nad ei saa piiripealse sündroomiga patsienti päästa, ainult patsient saab seda ise teha. Samal ajal tuleks proovida leppida teise erinevustega. Sugulasena ei saa aru, mis toimub Bordeline'i sündroomiga patsiendil ja millega on alguses raske leppida.

Siiski on oluline mitte kohaldada oma ratsionaalseid norme, vaid pigem leppida sellega, et iga inimene on erinev ja määrab ise, kuidas ta soovib oma elu kujundada.