mumpsi

Sünonüümid kõige laiemas tähenduses

Kitsepeeter, parotiidi epideemia

määratlus

Mumpsi põhjustab mumpsi viirus, mis kuulub paramüksoviiruste rühma.
Ägedat, väga nakkavat (= nakkavat) viirushaigust kannab haige inimene tilgainfektsiooni kaudu otsese kontakti kaudu või kontakti kaudu süljega saastunud esemete kaudu.

Patsientide peamine sümptom on süljenäärmete valulik põletik, mis on 75% juhtudest kahepoolne.

Epidemioloogia / esinemine

Mumpsi viirus on levinud kogu maailmas ja see viib haiguse puhkemiseni, eriti lastel külmal aastaajal. Pärast 15-aastast vanust on 90% elanikkonnast mumpsi viiruse suhtes immuunsed (nad olid nakatunud); see immuunsus kestab kogu elu.
1/3 haigestunutest ei ilmne haiguse sümptomeid (= nn kliiniliselt ebaselge kulg).

Sümptomid

Pärast viiruse kehas inkubeerimist keskmiselt 12–25 päeva järgneb prodromaalne staadium (= eelkäija staadium), kus patsiendil on kõrge temperatuur, ta tunneb end tuhmi ja nõrgana ning võib kaevata peavalu, kurguvalu ja kõrvavalu .
Haiguse progresseerumisel on patsientidel tavaliselt kõrge palavik ja väljendunud üldine haigustunne. Teil on peamiselt süljenäärmete valulik põletik, mis mõjutab peamiselt parotidset näärmet (= parotid, parotid nääre):
Algselt mõjutab põletik ainult ühte külge ja see ilmneb näärme ebatäpse, pastakujulise tursena kõrva ees ja taga.
Kõrvaklapid kleepuvad turse tõttu välja ja haiged kurdavad selles piirkonnas valu, mis ilmneb eriti närimise ajal.
Umbes 1-2 päeva pärast mõjutab 75% juhtudest põletikuline protsess ka teist külge.

Põhimõtteliselt võib viirus rünnata kõiki kehas paiknevaid näärmeorganeid, mistõttu sageli nakatuvad ka keele all olevad süljenäärmed ja alalõualuu näärmed.

Lisaks võib tekkida niinimetatud viiruse purse, mis on punakas nahalööve, eriti näol.

Samuti võiks see teema teid huvitada: Parotiidnäärme põletiku sümptomid

Põhjus / päritolu

Viirus siseneb kehasse ninaneelu kaudu ja paljuneb hingamisteedes ja pea süljenäärmetes.

Seejärel rändab mumpsi viirus lümfisõlmedesse, kust ta pärast uuesti replitseerimist jõuab vereringe kaudu erinevatesse organitesse ja nakatab neid. Tüüpilised on viiruste nakatumine ja pea süljenäärmete, eriti parotiidnäärme põletikulised protsessid, pankrease, ajukelme, piimanäärmete, aga ka munandite ja munasarjade (= munasarjad) osalus on mumpsihaiguse tüsistused.

Mumpsi edasikandumise tee

Mumpsi edasikandumine toimub piisknakkuse kaudu, st köhimise või aevastamise teel. Sülje nakatumise (nakkavuse) oht on väga suur, nii et edasikandumine esemete kaudu, nt. väikelaste suhu panemine on võimalik. Nakkuse või nakkuse leviku oht on maksimaalselt 7 päeva enne kuni 9 päeva pärast haiguse algust.

Loe teema kohta lähemalt: Tilgainfektsioon

Mumpsi patogeen

Mumpsi põhjustaja on Paramyxoviridae perekonna mumpsiviirus, mida leidub ainult inimestel. Viirus siseneb kehasse ninaneelu kaudu. Seejärel paljuneb viirus limaskestades ja / või lümfisõlmedes. Lõpuks kandub viirus verre ja nakatab peamiselt süljenäärmeid. Patogeeni saab veres tuvastada kaudselt IgM antikehade kaudu, mis viitavad ägedale infektsioonile, ja IgG antikehade kaudu, mis tähistavad juba ületatud haigust või vaktsineerimist.

Kui viirus koloniseerib ajukelmeid ja põhjustab meningiiti (meningiit), antikehad ajuvees (Alkohol) leitakse.

Loe teema kohta lähemalt: Meningiit

Mumpsi viiruse otsene tuvastamine on võimalik spetsiaalse meetodi, polümeraasi ahelreaktsiooni (PCR) abil. Mumpsi viirust saab tuvastada mitmesuguste keha sekretsioonide põhjal. Patogeeni avastamise eest peab vastutav labor teatama vastavalt IFSG (nakkuse kaitse seadus) paragrahvile 7.

Esimesed märgid mumpsi kohta

Mumpsi klassikaline esimene märk on nn hamstri põsed. Need on põhjustatud parotid näärmete (parotid näärmete) põletikust, mis on kõige sagedamini mõjutatud. Turse algab tavaliselt ühelt poolt ja levib seejärel teisele poole. Põskede siseküljel asuvate süljenäärmete kanalite punetus on sageli veel üks mumpsi varasem sümptom. Lisaks tursele ja võib-olla väljaulatuvatele kõrvadele ilmneb selles piirkonnas ka valu, eriti närimisel.

Lisaks parotid näärmetele võivad mõjutada ka kõik muud kehas olevad süljenäärmed, sealhulgas kõhunääre. Lisaks palavikule ja gripilaadsetele sümptomitele on esimesteks küsimusteks, mis kahtluse alla seavad, heaolu üldine vähenemine.

inkubatsiooniperiood

Nakatumise ja esimeste sümptomite ilmnemise vaheline aeg (inkubatsiooniperiood) on mumpsiga vahemikus 12–25 päeva. Peaaegu pooltel nakatunutest ei esine üldse sümptomeid ja vaid gripitaolise nakkuse tunnused. Mumpsi on nakkav juba nädal enne esimeste sümptomite ilmnemist ja kuni üheksa päeva pärast süljenäärmete ummistumist. Oluline on teada, et mumpsi nakkus on ka ilma sümptomiteta.

diagnoosimine

Diagnoosi saab tavaliselt teha tüüpilise kliinilise pildi olemasolul (kliiniline leid):
Selle nakkushaiguse diagnoosimisel on otsustav parotid näärme turse iseloomulik sümptom.

Muud diagnoosimeetmed hõlmavad mumpsi viiruse antikehade määramist veres:
IgM klassi antikehad viitavad mumpsi haigusele, IgG klassi antikehad aga tõestavad patsiendi immuunsust viiruse vastu. Viiruse otsest tuvastamist kurgu tampooniga või süljest tehakse vaid harva (vt immuunsussüsteem).

Amülaasi tase veres on iseloomulikult tõusnud; seda ensüümi leidub süljes ja kõhunäärme eritistes. Kuna see väärtus suureneb ka kõhunäärmepõletiku korral, määratakse edasiste laboratoorsete testidega ensüümide (= keha biokatalüsaatorid) elastaasi 1 ja lipaasi kontsentratsioon veres. Kui nende kahe ensüümi väärtused, mis on spetsiifilised kõhunäärme suhtes, on normivahemikus ja kõhunäärme ultraheliuuring on normaalne, on kõhunäärme põletikuline osalus välistatud.

Diferentsiaaldiagnostika / välistamishaigused

Süljekive tuleb eristada mumpsi juurest, mis takistavad sülje väljavoolu pea süljenäärmetest ja põhjustavad seetõttu põletikulist protsessi koos elundite tursumisega näärmete kanalisüsteemis.

Lümfadeniidi colli sümptomid on sarnased mumpsihaiguse sümptomitega: siin on emakakaela lümfisõlmed turses, kuid see turse pole valulik nagu kitsepetersin ega põhjusta kõrvakellade kleepumist.

Põhjaliku teabe saamiseks erinevate hammaste probleemide kohta lugege ka meie avalehte: Hammaste mured.

teraapia

Nakkushaiguse korral puudub põhjuslik ravi.
Teraapia on sümptomaatiline, s.t. selle eesmärk on leevendada sümptomeid. Seda saab teha parotianäärme soojade sidemete abil, toitu tuleks anda pudru kujul, et närimisvalu võimalikult palju vältida. Samuti võib manustada palavikuvastaseid ja valuvaigistavaid ravimeid (nt ibuprofeen, paratsetamool).

Mumpsihaiguse kestus

Mumpsi haigus koos parotid näärme põletikulise tursega võib keskmiselt umbes kolm kuni kaheksa päeva peatus. Võimalikud on ka pikemad kalded. Samuti pikendab komplikatsioonide esinemine mumpsihaiguse kestust.

Mumpsi täiskasvanutel - mille poolest erinevad lapsed?

Mumpsi on tüüpiline lapseea haigus, mis mõjutab peamiselt lapsi vanuses neli kuni 15 aastat. Siiski on võimalik ka vaktsineerimata täiskasvanute mumpsi olemasolu. Eriti ohustatud on täiskasvanud, kes töötavad tervishoiutöötajatel või laste ja noorte koolituskeskustes. Üks erinevus mumpsi vahel lapseeas ja täiskasvanueas on suurem komplikatsioonide määr vanuse kasvades.

Need tüsistused, millest täiskasvanud on sagedamini mõjutatud, hõlmavad nt. ajupõletik (entsefaliit) või meningiit (meningiit) ja tuimus. Mõned tüsistused võivad lõppeda isegi surmaga, mistõttu ei tohiks mumpsi nakatumist täiskasvanueas alahinnata.

Mumpsi raseduse ajal

Pikka aega on arvatud, et mumpsi nakkus võib raseduse esimesel trimestril põhjustada embrüo surma. Seda eeldust ei ole aga veel kinnitatud. Infektsiooni hilisemal perioodil ei seostata ka väärarengute või raseduse katkemise suurenemisega. Seetõttu ei ole rase naise mumpsihaigus raseduse ajal nii keeruline kui punetiste või leetri infektsioon. Kuna vaktsineerimine mumpsi vastu võib toimuda koos leetri ja punetiste kombinatsioonvaktsiinina, tuleks enne iga kavandatud rasedust vaktsineerimise seisundit kontrollida ja vajadusel täiendada. Nii ei puutu sündimata laps kokku tarbetute riskidega.

Tüsistused

Kui generaliseerunud põletikuline protsess mõjutab poiste munandit või tüdrukute munasarju (= munasarju), võib valulik põletik põhjustada viljatust.

Tüdrukutel esineb piimanäärme ja munasarjade põletikuline kaasatus 15% juhtudest.

Ajukelmepõletik (= meningiit) esineb umbes 5-10% juhtudest ja selle prognoos on hea, s.t. on tõenäosus, et põletik paraneb ilma tagajärgedeta, suur.

Pankreatiit ehk pankrease põletik on mumpsi teine ​​võimalik komplikatsioon. Selle esinemise tõenäosus on 5%. Seda seostatakse iivelduse, oksendamise ja amülaasi (pankrease ensüümi) suurenenud kontsentratsiooniga veres.

Loe teema kohta lähemalt: Kõhunäärme põletik

Ühel kümnest tuhandest põhjustab mumpsihaigus sisekõrva kuulmislangust, mistõttu tuleks pärast parotiidnäärme põletikku läbi viia kuulmistesti.

Haruldased tüsistused põletikuliste protsesside kujul mõjutavad teisi organeid nagu kilpnääre (= türeoidiit), südamelihas (= müokardiit) või neerud (= nefriit).

Munandite / mumpsi orhiidi põletik

Mumpsihaiguse osana võib esineda munandite põletik (orhiit / mumpsi orhiit). Tavaliselt ilmneb see neli kuni kaheksa päeva pärast parotisside näärmete paisumist ja see võib kesta kuni kaks nädalat. Seal on munandi tugev turse, tavaliselt ainult ühel küljel. Lisaks on paistes munandis hellus. See mõjutab peamiselt poisse puberteedieas, üle 15-aastaste seas on see peaaegu 30%.

Loe teema kohta lähemalt: Munandimumpsi ja munandipõletik.

Munandite pöörlemine (munandite vääne) või munandite lisand (hüdatidne vääne) ja epididümiit (epididümiit) on munandipõletiku olulised diferentsiaaldiagnoosid. Eriti munandite vääne tuleks varakult välistada ja vajaduse korral seda opereerida, kuna vastasel juhul on viljatuse oht.

Loe teema kohta lähemalt: Munandiku vääne

Mumpsi munandipõletik võib põhjustada munandite kudede kadumist (atroofiat), sperma muutusi ja harvadel juhtudel viljatust. Kahepoolse mumpsi orhiidi korral on viljatuse oht aga märkimisväärselt suurem. Naistel võib munasarjade põletik ilmneda vastasena.

Loe selle kohta lähemalt meie põhiartiklist: Mis on munandipõletiku põhjused?

Märkus: viljatus

20% -l poistest on mumpsi tagajärjel munandid, kui neil areneb pärast puberteeti viirusnakkus. On munandikoe hukkumise oht, mis võib põhjustada ülalnimetatud viljatust.

profülaktika

Mumpsi viiruse vastu on tõhus vaktsineerimine, mis on saadaval ühe- või kombineeritud vaktsiinina (leetrid, mumpsi, punetised või leetrid, mumpsi).

Loe selle kohta lähemalt: Punetiste vastu vaktsineerimine

Vaktsiin on elusvaktsiin: selle tootmisel nõrgeneb mumpsi viiruste mõju ja nende paljunemisvõime on välja lülitatud. Kui keha puutub kokku viiruse nõrgenenud vormiga, reageerib immuunsüsteem, muutes lapse viiruse suhtes immuunseks, s.o. kokkupuude viirusega ei põhjusta haigust.

Esimene vaktsineerimine tuleb teha 12–15-kuu vanustele lastele ja teine ​​vaktsineerimine peaks toimuma võimalikult varakult, kuid vähemalt 4-nädalase vahega.
Mumpsi haiguse ja komplikatsioonide vältimiseks peaksid kõik lapsed profülaktika korras mumpsi vaktsineerima.

Loe teema kohta lähemalt: MMR vaktsineerimine

Vaktsineerimine mumpsi vastu

Vaktsineerimiskalendri järgi soovitab StIKo alaline vaktsineerimiskomisjon vaktsineerida mumpsi vastu kõikidele lastele. Põhiline immuniseerimine mumpsi vastu nõuab kaht vaktsineerimist. Esimene vaktsineerimine tuleb teha lastele vanuses 11–14 kuud. Vaktsiin süstitakse lihasesse (intramuskulaarselt). Siiski tuleks hoiduda varasematest vaktsineerimistest, kuna lapse immuunvastus on endiselt nõrgenenud emade pesakaitse tõttu.

Teine vaktsineerimine toimub 15–23 kuu vanuselt. Mumpsi vaktsineerimine on elusvaktsiin. See tähendab, et süstitakse nõrgestatud, elavaid patogeene, mis aga ei saa enam tõsist mumpsihaigust esile kutsuda, vaid ainult selleks, et keha moodustaks kaitsekehad, millele ta saaks tõelise mumpsi nakatumise korral tagasi kukkuda. Seejärel püsib immuunsus kogu elu. Esimene vaktsineerimine on tavaliselt mumpsi, leetri ja punetiste kombinatsioon. Teise vaktsineerimise korral lisatakse tuulerõugete (tuulerõugete) elusvaktsiin.

Kui lapseeas jäi põhiline immuniseerimine ära, võib pärast kokkupuudet mumpsi nakatunud inimesega teha nn kokkupuutejärgse vaktsineerimise. Mumpsi tekkimise vältimiseks tuleb see läbi viia kolme kuni viie päeva jooksul pärast kokkupuudet. Ainus aktiivne immuniseerimine leetri-mumpsi-punetiste vaktsiiniga on hea immuunsussüsteemiga inimeste kokkupuutejärgseks kaitseks piisav. Isegi olemasolevaid sümptomeid saab nõrgendada ja haiguse kestust isegi lühendada.

Loe lähemalt: MMR-vaktsineerimine (leetrid, mumpsi, punetised)

Nõrgestatud immuunsussüsteemiga või krooniliselt haigete inimeste jaoks tuleks seevastu pärast kokkupuudet mumpsihaigetega läbi viia passiivne immuniseerimine valmis antikehade (immunoglobuliinide) abil.

Kas saate vaktsineerimisest hoolimata mumpsi saada?

Mumpsi võib vaktsineerimisest hoolimata harva esineda. Enamasti on selle põhjuseks ebapiisav vaktsineerimise staatus, näiteks kui põhivaktsineerimist ei toimu. Kuid isegi täieliku vaktsineerimiskaitse korral on mõni vaktsineerimise ebaõnnestumine, kes saavad ikkagi mumpsi.