Sotsiaalne foobia
Sünonüümid
- hirm
- foobia
Inglise keel: hirm
määratlus
A sotsiaalne foobia on püsiv hirm teiste inimestega kohtumise ja vastasseisu ees ning ennekõike hirm teiste negatiivse hinnangu ees.
Sotsiaalse foobia, nagu iga teise foobia puhul, tunneb haige inimene loogiliselt arusaamatut (irratsionaalset) hirmu. See hirm Sotsiaalses foobias, nagu nimigi ütleb, on see seotud sotsiaalsete olukordadega.
Epidemioloogia
Nagu teiste foobiate puhul, mõjutab sotsiaalne foobia naisi märkimisväärselt sagedamini kui mehi. Sageli ilmnevad esimesed sümptomid lapseeas.
Probleem on selles, et suur hulk patsiente pöördub arsti poole alles siis, kui nende sümptomid on nii halvenenud, et nt. toob kaasa tohutud probleemid tööelus.
Sotsiaalse foobia sümptomite ilmnemise tõenäosus elu jooksul on umbes 15-20%. Kuna üksikute sümptomite raskusaste on väga erinev, räägitakse umbes 3–5% elanikkonnast, kes kannatavad sotsiaalse foobia all, mida tuleks ravida.
Autori märkus
Paljud inimesed kannatavad enam-vähem tugevalt Eksami ärevus või kardate rääkida paljude inimeste ees. See ei tähenda, et meil kõigil (sealhulgas autoril) on sotsiaalne foobia. Pigem tuleb siinkohal rõhutada, et nn kannatuste surve ja elu halvenemine mängivad määravaid rolle, mis muudavad sotsiaalse ärevuse ravi vajavaks haiguseks.
diagnoosimine
Diagnoosi peaks panema psühholoog, psühhiaater või terapeut, kellel on antud valdkonnas kogemus.
Sümptomid
Sotsiaalse foobia all kannatavat inimest piinab ennekõike hirm, et ta võib teiste inimestega suheldes tähelepanu äratada. Ta kardab punastamist, higistamist või muul viisil negatiivse tähelepanu äratamist. Sellest hirmust lähtudes hakkab ta vältima teatavaid selle hirmuga seotud olukordi.
Tüüpilised vältimisolukorrad on:
- Kontakti loomine teiste, võõrastega
- rahvahulga ees rääkimine
- Eksamisituatsioonid
- arutage järelevaataja või asutusega
- Edastage oma arvamus ja jälgige seda
- seksuaalpartneriga tutvumine jne.
Selles, kui palju inimest haigus häirib, on suuri erinevusi. Mõnedel patsientidel on vaid mõned olukorrad rasked või ähvardavad, kuid teised kogevad seda tüüpi foobiat peaaegu kõikehõlmavana (üldistatuna) ja väldivad seega väga suurt hulka sotsiaalseid olukordi.
Rasketel juhtudel võivad need sotsiaalsed olukorrad viia seisunditeni, mis on väga sarnased paanikahooga (vt ka paanikahäire). Sellisest häirest tulenevad võimalikud probleemid võivad olla väga ähvardavad. Täiendava (sekundaarse) sõltuvushaiguse ilmnemine pole sugugi haruldane, kuna pikaajalise ärevuse sümptomeid saab sageli taluda ainult sel viisil.
Loe ka: Kinnitushäire
teraapia
Kõige olulisem lähenemisviis Sotsiaalse foobia ravi on ka siin nn Käitumisteraapia. Terapeutiline lähenemisviis on siin väga praktiline. Erinevate harjutuste käigus tutvustatakse patsiendile raskeid olukordi. Ühelt poolt võib see juhtuda siis, kui patsient ja terapeut kujutavad ette "ohtlikku" olukorda ja kogevad seda oma peas (Teraapia sensu) või paljastab end olukorras, kus elatakse ja värvitakse. (Teraapia in vivo).
Näide: sotsiaalne foobia
Noor kindlustusagent on pärast tööle asumist tundnud end tööülesannetes väga ebamugavalt. Kui ta peab kliendiga rääkima, tekib ta südamepekslemine ja higistamine ning ta peab vestlust katkestama üha sagedamini. Tal on tunne, et teine inimene ootab vaid oma eksimuse paljastamist. Terapeutilise poole pealt simuleeritakse nüüd patsiendi ettekujutuses kliendivestluse olukorda. Kui patsiendil on teatud turvatunne, tehakse temaga harjutus, mille käigus ta loob kontakti teistega. (nt juhiste küsimine jms) Kui ka sellest takistusest on üle saadud, võib proovida viia patsiendi konkreetsesse vestlusesse kliendiga.
Eelkõige on in vivo teraapia eesmärk see, et ärevus väheneks, mida sagedamini puutub patsient kokku olukorraga, mis paneb teda kartma.
Vajadusel täiendatakse ravi nn sotsiaalsete oskuste koolitusega. Siin õpib patsient rasketes sotsiaalsetes olukordades pädevalt rollimängus üksi või rühmas, s.o. käituda enesekindlalt (nt kuidas ma õpin ütlema EI, kuidas särki vahetada, kuidas vestlust alustada ja seda üleval hoida jne).
Kui sotsiaalne foobia käib käsikäes väljendunud füüsiliste ärevusnähtudega, on soovitatav õpetada ja rakendada ka lõõgastustreeninguid.
Sotsiaalse foobia rasketel juhtudel on saadaval ka ravi Ravimid soovitatav. Sarnaselt teiste ärevushäiretega, a antidepressant kasutamiseks. Eriti tuleks siinkohal mainida kahte rühma. 1. Nn SSRI ja 2. Monoaminooksüdaasi inhibiitor, mida nimetatakse ka MAO inhibiitoriks. (Vaata ka Depressiooni ravi).
Isegi sotsiaalse foobia korral võib terapeutiline pool olla Bensodiasepiinid olla kasulik.
Kuna aga sõltuvusrisk on siin väga kõrge, peaksid neid kasutama ainult pädevad spetsialistid ja ainult lühikest aega (maksimaalselt 2-3 nädalat) (vt ka Üldistatud ärevushäirete ravi).
