Silmaproov
määratlus
Nägemisteravust määravad silmatestid (VA) katsetatud silmadest. See näitab silma eraldusvõimet, st võrkkesta võimet (võrkkest) ära tunda kaks punkti eraldi.
Normaalseks määratletud nägemisteravus on 1,0 (100 protsenti). Noorukid saavutavad sageli veelgi parema nägemisteravuse ja vanuse suurenedes nägemisteravus langeb, mis on tingitud silma läätse suurenevast jäikusest, kuid sellel võivad olla ka muud põhjused.
Eristatakse lähi- ja kaugelenägemist. Lähinägemine näitab nägemisteravust umbes 0,3 m kaugusel ja on enamasti vajalik lugemiseks. Kaugnägemine kirjeldab nägemisteravust 1,0 m kauguselt ja seda kasutatakse näiteks siis, kui tunneme autosõidu ajal liiklusmärke ära.
Silmakontrolli põhjused
Nägemisteravust kontrollib silmaarst igal uuringul. Teatavatel kutsealadel, näiteks piloot või politseiametnik, on nõutav minimaalne nägemisteravus ning seda peab kontrollima ja dokumenteerima ametlikult tunnustatud asutus. Sõiduki juhtimiseks on vajalik ka hea või piisavalt korrigeeritud nägemine, mida tuleb enne juhiloa taotlemist ka ametlikult kontrollida.
Sellise piisava nägemise tõendi väljastamiseks on lisaks silmaarstile lubatud väljastada optikuid, terviseosakonna arste, töötervishoiu valdkonna nimetusega arste ja täiendava ettevõtte raviminimetusega arste. Neil peavad siiski olema eksamiks vajalikud seadmed ja nad peavad olema selle läbiviimiseks piisavalt kvalifitseeritud.
Nägemisteravus on halvenenud järgmiste haiguste korral:
- lühinägelikkus
- Kaugnägelikkus
- Poolkülgne pimedus
- Nägemise halvenemine (põhjustatud eelkoolieas ühepoolsest kiljumisest)
Silmakontrolli kujundid
Silmaproovi tegemiseks on mitu võimalust, mida selgitatakse üksikasjalikumalt allpool
1. Landolt rõngad
See test on standardiseeritud DIN-rõngakujuline optotüüp, mille ühel küljel on ava, mille suuna peab nägema inimene, keda vaadeldakse nägemisteravuse suhtes. Joone laius seatakse nii, et see paistaks terve kaarega 1-kaareminutilise nurga all, nägemisteravus on 1 (100%). Kui testitav inimene ei suuda õigesti tühiku suunda nimetada, on tegemist ametroopiaga.
Võrreldes traditsiooniliselt kasutatavate tähtedega, on Landolti rõngaste eeliseks see, et neid on keerulisem või keerulisem ära arvata või meelde jätta ning seda testi kasutatakse ka nägemisteravuse mõõtmiseks väikestel lastel ja kirjaoskamatutel inimestel. See silmatesti vorm viiakse läbi nägemisteravuse kontrollimise ajal juhiloa taotlemisel.
2. Shihara värvikaardid
1917. aastal töötas selle meetodi välja Jaapani silmaarst Shinobu Ishihara, kasutades üldpildi moodustamiseks erineva värviga punktidest koosnevaid katsepilte. Test põhineb asjaolul, et "normaalse nägemisega inimesed" tunnevad erinevaid motiive, eristades proovipiltidel punast ja rohelist, kui inimesed, kes tajuvad neid värvierinevusi punase-rohelise nõrkuse tõttu halvemini.
3. Snelleni konks / E konks
Snelleni konksu silmaproov (nimetatud Hollandi silmaarsti Herman Snelleni järgi) on kapitali E kujuga optotüüp, millel on kõik kolm varda pikkust 5d. Nii varda laius kui ka pilu laius 1 d. See tähendab, et Snelleni konks on nii pikk kui kõrge.
Kuna sellel erinevalt Landolt-rõngast pole ümmargust kuju, on võimalik ainult neli avaosa asendit: üles, vasakule, alla või paremale. Sel põhjusel on määr kaks korda kõrgem ja silmatesti kvaliteet on oluliselt halvem kui Landolti rõngastel.
Nagu Landolti rõngaste puhul, saab ka Snelleni konksu kasutada väikelaste ja kirjaoskamatute inimeste testimiseks, ehkki see pole ideaalne. Isegi kui E-konksu avanemissuunda ei tunta, võib testitav objekt tajuda ühte külge mustemana kui teine ja jõuda seega õige tulemuseni. Sel põhjusel ei kasutata seda silmatesti eksperdi nägemisteravuse kontrollimiseks.
.jpg)
